Kinnisvaraturg jätkab defitsiidi ja kasvavate hindade tuules. Lisaks kaks ebakindlust ning surve tõsta intressimäärasid.
Alustan sellest, et buum kui selline on vaikselt hakanud kodinaid kokku pakkima, ilma kära ja pauguta. Mida sa ikka buumitad, kui osta, müüa ja vahetada suurt pole. Börsil juba lasti õhku ja pinget välja, kinnisvaraturul hoitakse kõik väärtuslik lihtsalt endale ning ostuhuvilised saavad valida üsna piiratud hulga objektide vahel.
Buumi jääb mõneks ajaks meenutama kiire hinnatõus – seda nii defitsiidi, inflatsiooni, palgakasvu, aga ka üha kallinenud uusarenduste tõttu, mis valmides ostjaile üle antakse. Pärast seda jõuame laugemasse faasi, mida saame vabalt nimetada ka stabiilsuseks. Majanduskasv taltub, liikudes pandeemiast taastumisest tavapärasesse tsüklisse ning üha tõenäolisemaks saav Euroopa Keskpanga otsus intressimäärade tõstmiseks jahutab inflatsiooni. Energiahindu jääb kontrollima riik, sest selleks on tugev sotsiaalne surve.
Maailm pole enam endine
Pandeemia, mis otseselt majandust enam ei juhi, muutis maailma palju ja osades sektorites ilmselt jäädavalt. Aga on veel kaks ebakindlust, mis meid, majandust ja seeläbi ka kinnisvaraturgu saavad mõjutada.
Nendeks on poliitiline ebastabiilsus ning energiahindade kõikumine. Tegelikult on need omavahel tugevas seoses ja jäävad meid saatma aastateks. Maailm lihtsalt on üha väiksem ning erinevatel väljaütlemistel ja äkilisematel sammudel on suurem kaal.
See tähendab, et aeg-ajalt pinge kasvab ning sellega seoses ka ebastabiilsus ja hinnad. Nii saavad taas pihta tarneahelad, toormete pakkumine ja soov investeerida. Sellised liikumised mõjutavad aeg-ajalt üüriturgu või näiteks fondide soovi raha paigutada. Soovi uut kodu soetada määravad ka ostujõud ja kindlustunne, mis aeg-ajalt tõusevad ja siis jälle langevad.
On ka häid uudiseid
Aga aitab pessimismist. Positiivse poole pealt saab kohe välja tuua selle, et inimene harjub kõigega ning me õpime uues olukorras jälle elama. Tegelikult on ju kõik tsükliline ning tormile järgneb taas päikesepaiste. Ärme ka unusta, et paljude probleemide allikaks on olnud pandeemia ja sellele järgnenud taastumisest tekkinud suur vajadus kõige järele, mida vahepeal ei toodetud.
Ebastabiilsus toob kaasa soovi seda vähendada ning leida viise, kuidas oma sõltuvust teistest vähendada. Nii arendatakse energiasõltumatust, mitmekesistatakse majandust, suurendatakse tootmisvõimsusi ning püütakse vähendada ebavõrdsust, mis on paljude poliitiliste mullistuste tõukejõuks. Eks mõnedel õnnestub see paremini, teistel kesisemalt, aga üldine suund sinnapoole on.
Kinnisvaraturul jõutakse paratamatult olukorrani, kus hinnaootustes tuleb korrektsioone teha. Ostujõu vähenemine näiteks Tallinnas on fakt ning mingi hetk lihtsalt tuleb Mustamäe kahetoalise korteri hinnast buumiaegset õhku välja lasta.
Defitsiidile vähenemisele aitab kaasa eelkõige pakkumiste hulga kasv, mida oodatakse uusarenduste turult. Pean tõenäoliseks, et sarnaselt muude sektoritega lõdvendatakse ka ehituses välistööjõu kasutamise nõudeid ning vajadus nende järele, kes hooneid püsti panevad, saab rahuldatud.
Lõpetuseks – kuigi koroonaga seonduv on etteaimamatu, on siiski näha üha tugevamat suunda maailma avamiseks. See tähendab, et inimesed hakkavad jälle rohkem liikuma ja raha mujal kulutama. Nii viiakse fookus investeerimiselt veidi eemale ja ülisuur ostusurve vara järele, millesse oma pangaarvel konutavat raha paigutada, lõdveneb. Ka see vähendab defitsiiti ja suurendab stabiilsust.
Risto Vähi, Uus Maa Kinnisvarabüroo analüütik